Balkani sõjad
From Wikipedia, the free encyclopedia
Balkani sõjad (türgi: Balkan Savaşları, sõna-sõnalt 'Balkani sõjad', või Balkan Faciası, mis tähendab 'Balkani tragöödia') koosnesid kahest konfliktist, mis leidsid Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel aset aastatel 1912 ja 1913. Neli Balkani riiki võitsid Osmanite riiki esimeses sõjas; üks neljast, Bulgaaria, sai kaotuse teises sõjas. Osmanite riik kaotas lõviosa oma territooriumist Euroopas. Austria-Ungari, kuigi mitte osaline, muutus suhteliselt nõrgemaks, kui oluliselt laienenud Serbia õhutas lõunaslaavi rahvaste liitu. Sõda lõi tingimused Balkani kriisile 1914. aastal ja oli seega "eelmänguks Esimesele maailmasõjale".
See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2016) |
Balkani sõjad | |
---|---|
Prilepi lahing 1912, postkaart | |
Toimumisaeg | 8. oktoober 1912 – 18. juuli 1913 |
Toimumiskoht | Osmanite riigi Euroopa-osa, Egeuse saared, Egeuse meri |
Territoriaalsed muudatused |
Londoni leping Bukaresti rahu Konstantinoopoli leping |
Osalised | |
20. sajandi algul olid Bulgaaria, Kreeka, Montenegro ja Serbia saavutanud Osmanite riigist sõltumatuse, kuid suur osa nende rahvuskaaslasi jäi Osmanite võimu alla. Aastal 1912 moodustasid need riigid Balkani liidu. Esimesel Balkani sõjal oli kolm peapõhjust:
- Osmanite riik ei suutnud ennast reformida, rahuldavalt valitseda või tegeleda kirju rahvastiku kasvava rahvuslusega.
- Suurriigid tülitsesid omavahel ja ei suutnud tagada, et Osmanid viiks vajalikud reformid läbi. See pani Balkani riigid oma lahendust kehtestama.
- Kõige tähtsam, moodustati Balkani Liit ja selle liikmed uskusid, et võivad türklasi võita.
Osmanite riik kaotas kahe Balkani sõja tulemusena kõik oma Euroopa territooriumid Maritsa jõest läänes, mis seega kujutab tänapäeva Türgi läänepiiri. Suur hulk türklasi hakkas kaotatud maadelt Osmanite südamaale põgenema. Aastal 1914 koges Osmanite riigi järelejäänud tuumikala rahvastiku kasvu umbes 2,5 miljoni võrra sisserändevoo tõttu Balkanilt.
Türgi kodanikud loevad Balkani sõdu suureks katastroofiks (Balkan harbi faciası) rahvuse ajaloos. Ootamatu langus ja türklaste-domineeritud Euroopa territooriumite äkiline loovutamine tekitas türklaste seas psühhotraumaatilise ilmingu, mis öeldavasti päästis valla riigi lõpliku lagunemise viie aasta jooksul. Osmanite armee staabiülemat Nazım pašat peeti läbikukkumise eest vastutavaks ja ta mõrvati 23. jaanuaril 1913 "Noortürklaste" poolt korraldatud riigipöörde ajal.
Esimene Balkani sõda puhkes, kui Liidu liikmesriigid ründasid 8. oktoobril 1912 Osmanite riiki, ja lõppes seitse kuud hiljem Londoni lepingu sõlmimisega 30. mail 1913. Teine Balkani sõda puhkes 16. juunil 1913. Nii Serbia kui ka Kreeka, kasutades argumenti, et sõda oli pikale veninud, ütlesid lahti sõjaeelse lepingu olulistest üksikasjadest ja jäid okupeerima kõiki enda poolt vallutatud alasid, mis tulnuks jagada vastavalt konkreetsetele eelnevalt kindlaksmääratud piiridele. Nähes lepingu jalge alla trampimist, oli Bulgaaria rahulolematu Makedoonia jagamise üle (tehtud salaja endiste liitlaste, Serbia ja Kreeka poolt) ja alustas nende vastu sõjategevust. Ülekaalukam Serbia ja Kreeka ühendarmee tõrjus Bulgaaria pealetungi ja tegi Bulgaariale vasturünnaku. Rumeenia, kes ei olnud konfliktist osa võtnud, omas puutumatut puhanud armeed, tungis Bulgaariasse põhjast, rikkudes kahe riigi vahelist rahulepingut. Osmanite riik ründas samuti Bulgaariat ja edenes Traakias, vallutades tagasi Adrianoopoli. Sõlmitud Bukaresti rahuga kaotas Bulgaaria enamuse Esimeses Balkani sõjas omandatud territooriumitest ning pidi lisaks endise Osmanite Dobrudža provintsi lõunapoolse kolmandiku Rumeeniale loovutama.