Lõunamere kompanii
Briti aktsiaselts, mis loodi 1711. aastal / From Wikipedia, the free encyclopedia
Lõunamere kompanii (inglise keeles South Sea Company, täieliku nimega The Governor and Company of the merchants of Great Britain, trading to the South Seas and other parts of America, and for the encouragement of fishing ehk 'kuberneri ja Suurbritannia kaupmeeste kompanii, kes kauplevad Lõunamerel ja teistes Ameerika osades ning arendavad kalapüüki')[3] oli Briti aktsiaselts, mis loodi 1711. aastal riigi ja erasektori koostööprojektina (public-private partnership, PPP) eesmärgiga konsolideerida riigivõlg ja vähendada selle kulukust.
Kompaniile anti ka monopol kaubanduseks Lõuna-Ameerika ja sellele lähedaste saartega – siit saigi ettevõte nime (hilisemat tava nimetada Lõunamereks Vaikse ookeani lõunaosa tollasel Inglismaal veel ei tuntud). Kompanii loomise ajal oli Suurbritannia hõivatud Hispaania pärilussõjaga ja Lõuna-Ameerika oli Hispaania võimu all. Polnud mingeid realistlikke väljavaateid, et niisugune kaubandus võiks toimuda, ning oma monopolist ei saanud kompanii ealeski olulisel määral kasu.
Kompanii aktsiate väärtus kasvas jõudsalt, kui see oma tegevust riigivõlaga kaubeldes laiendas, ning jõudis tippu 1720. aastal, enne kui varises kokku tasemele, mis jäi napilt kõrgemale börsile tuleku aegsest alghinnast. Seda börsimulli tuntakse Lõunamere aktsiamullina (South Sea Bubble).
1720. aasta mulliseadust (Bubble Act; Briti numeratsioonis 6 Geo I, c 18), mis keelas aktsiaseltside loomise ilma kuningliku hartata, propageeris enne kokkukukkumist ka Lõunamere kompanii ise.
Suurbritannias laostus aktsiahinna kokkukukkumise tõttu suur hulk inimesi ja riigi majandus kahanes märgatavalt. Skeemi algatajad kasutasid ära siseteavet, et teenida peatselt konsolideeritava riigivõla pealt suuri kasumeid, ostes võlapabereid kokku juba enne konsolideerimist. Skeemiks vajalike seaduste läbiminekuks parlamendis anti poliitikutele hiiglaslikke altkäemakse.[4] Kompanii raha kasutati selle enda aktsiatega kauplemiseks ning mõnele aktsiaostjale anti laene, mille tagatiseks olid needsamad ostetavad aktsiad, et nad võiksid osta veelgi rohkem aktsiaid. Avalikkust ärgitati aktsiaid ostma tulude ootuses. Tulusid pidi tooma kaubandus Lõuna-Ameerikaga, kuid mullistunud hinnad kerkisid palju kõrgemale, kui orjakaubandusega teenida võinukski.[5]
Pärast aktsiamulli kokkukukkumist algatati parlamendis uurimisprotsess, et leida krahhi põhjused. Mitu poliitikut langes häbisse ning inimestelt, kes leiti olevat teeninud kompaniist ebaseaduslikku tulu, konfiskeeriti vara vastavalt teenitud tulule (enamik neist olid juba varem rikkad ja jäidki rikkaks). Kompanii restruktureeriti ja see tegutses pärast aktsiamulli rohkem kui sajandi. Selle peakorter asus Londoni rahanduskeskuse südames, Threadneedle'i tänaval. Aktsiamulli aegu oli ka Inglise Pank riigivõlaga kauplev eraettevõte ning konkurendi kaotus kindlustas panga positsiooni Briti valitsust teenindava pangana.[6]