Van Alleni kiirgusvöönd
From Wikipedia, the free encyclopedia
Van Alleni (kiirgus)vöönd (vahel ka lihtsalt kiirgusvöönd) on suure laetud osakeste tihedusega ala kosmilises ruumis Maa ümber. Vööndi kaugus Maast on u 200–70 000 km (vahemik varieerub erinevates hinnangutes)[1]. See ala on omakorda jaotatud kaheks tsooniks: sisemine ja välimine vöö(nd), mis on mõlemad umbkaudu poolkuukujulise läbilõikega ja ümbritsevad ringikujuliselt meie planeeti. Vööndite vahel selgelt eristatavat piiri ei ole, vahepeal toimub lihtsalt kiirguse nõrgenemine, seega iseloomustatakse sisemist ja välimist vööndit kiirgustiheduse maksimumide kõrguste kaudu.[2]
Kiirgusvöönd koosneb kosmosest pärit kõrge energiaga laetud osakestest (plasmast), peamiselt prootonitest ja elektronidest, mida hoiavad paigal Maa magnetvälja jõujooned. Prootonite energia varieerub vahemikus 0,01–400 MeV ja fluuens (fikseeritud ristlõikepindalaga elementaarkeha läbivate osakeste arv[3]) vastavalt 108–600 osakest/cm2/s. Elektronide energia on vahemikus 0,4–4,5 MeV ning fluuens vastavalt 4x108–100 osakest/cm2/s.[4]
Vööndid on nime saanud nende avastaja USA füüsiku James Van Alleni järgi, ehkki tegelikult teati nende olemasolu võimalikkusest juba varem.[2]
Kiirgusvööndid kujutavad endast suurt ja pidevat ohtu Maa ümber tiirlevatele satelliitidele, mille elektroonikakomponente võib kõrgenenud kiirgustase rikkuda[5], aga ka kosmoses viibivatele astronautidele, sest kiirgus kahjustab ka bioloogilist kude.