Üleloomulikkus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Üleloomulikkus on omadus, mis tähistab millegi jäämist väljapoole tavalisele inimesele tavapäraste meeleelundite abil kättesaadavat maailma. Eri kultuurides võidakse piiri loomuliku/loodusliku ja üleloomuliku vahel määratleda ja mõista erinevalt. Üleloomulikkuse mõistega on tihedalt seotud religioon, mille oluliseks osaks on tavaliselt suhe jumalate, vaimude ja teiste üleloomulike olenditega.
Üleloomulikkus võib väljenduda väga paljudel viisidel. Arvestades, et tegemist on nähtustega, mida ei saa tajuda meeltega, siis üleloomulikud nähtused ega olendid ei ole käega katsutavad. Üleloomulikuga on võimalik ühendust võtta juhul, kui on erilised võimed või ollakse vastavas psüühilises seisundis (šamaanid, nõiad jt). Võimete puudumisel võib läbi viia maagilisi riituseid, loitse jt. Üleloomulike olendite alla kuuluvad nt inglid, deemonid, vaimud, poltergeistid, jumalad. Üleloomuliku ja loomuliku vaheline olev piir muutub vastavalt inimtunnetuse arengule[1].
Üleloomulikkus ei piirdu ainult olenditega, vaid sinna kuuluvad ka nähtused nagu nt telepaatia, telekinees, hõljumine, loomadega suhtlemine, maagia, nõidus, divinatsioon, põrgu, taevas ja uuestisünd ning teised nähtused, mis ei allu looduslikele seadustele. Tavaliselt tulenevad üleloomulikud ideed ja uskumused folkloorist, mütoloogiast ja religioonist. Sellepärast erinevad need ka olenevalt territooriumist ja rahva uskumusest. Üleloomulikkuse vastand on loomulikkus ehk profaansus, mille alla käivad kõik olendid, nähtused, mis on meile aistitavad, tajutavad objektiivse reaalsusena. Transtsendentsed üleloomulikud olendid on sellised, kes on olemas väljaspool inimese kogemusvälja: nende olemus ja eksistents on hoomamatud, mis tähendab, et igal inimesel on vastavast transtsendentsest olendist või nähtusest isiklik ettekujutus.[2]