Jüriöö ülestõus
ülestõus aastatel 1343–1345 / From Wikipedia, the free encyclopedia
Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu.
Jüriöö ülestõus | |||
---|---|---|---|
Ülestõusu kulgu kirjeldav kaart | |||
Toimumisaeg | 23. aprill 1343 – 1345 | ||
Toimumiskoht | Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa | ||
Tulemus | ülestõus suruti maha | ||
Territoriaalsed muudatused | Taani müüs Eestimaa hertsogkonna Liivi ordule. | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
|
Ülestõus puhkes 23. aprillil Taani kuningale kuuluval Harjumaal, kus kuninga vasallide poolt rõhutud eestlastest talupoegade seisund oli muutunud raskeks ja mida mitmed välisvõimud – ennekõike Saksa ordu ja Rootsi – sel ajal endale soovisid. Mässajad tapsid sakslasi-aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama. Ülestõusnud valisid endale juhid – "neli kuningat" – ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda. Peagi toimusid sarnased sündmused Saare-Lääne piiskopile ja Saksa ordule kuuluval Läänemaal, kus piirati sisse Haapsalu piiskopilinnus.
Ordu initsiatiivil toimusid 4. mail Paides läbirääkimised ordu esindajate, Harju ülestõusnute juhtide ja Tallinna piiskop Olavi vahel. Samal ajal oli esimene ordu väeüksus juba Harjumaale tunginud. Läbirääkimised nurjusid ja lõppesid eestlaste juhtide tapmisega. Nüüd suundusid Harjumaale juba suuremad ordu sõjajõud, kes võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla ja orduvägi suundus Läänemaale, kus samuti mässajate väed hajutati. Laevadega Tallinna alla jõudnud Rootsi sõjavägi leidis eest ordu kontrolli all oleva linna ja otsustas taanduda. Täielikult vastuhakku siiski maha veel ei surutud ja ordu pidi oma jõude saatma Pihkva vastu, kes – ilmselt harjulaste õhutusel – Tartu piiskopkonda rüüsteretke korraldas.
Hiljemalt juulis algas sõda Saaremaal, mis kuulus Saksa ordule ja Saare-Lääne piiskopkonnale. Pöide ordulinnus langes mässajate kätte ja selle meeskond tapeti. Harjulased kindlustasid end kahes linnuses (võib-olla Varbolas ja Lohul). Oktoobri lõpus Preisimaalt Liivimaale saabunud ordu abivägi vallutas linnused ja rüüstas maakonna. Pärast mere jäätumist, 1344. aasta veebruaris, liikus orduvägi Saaremaale, vallutas ohvriterohke lahinguga sealse ülestõusnute linnuse (ilmselt Purtsa maalinna) ja hukkas saarlaste juhi Vesse. Ilma soojenemise tõttu kiirustati peagi aga mandrile tagasi ja lõplikku võitu ei saavutatud. 1345. aasta alguses tungis ordu koos liitlastega uuesti Saaremaale. Karja lähikonna ulatusliku rüüstamise järel sõlmiti ülestõusnutega kokkulepe, mille kohaselt pidid nad ordule loovutama oma sõjarelvad, andma pantvange ja lõhkuma maha oma tugipunktiks olnud linnuse.
Ülestõusu käigus tugevnesid oluliselt Saksa ordu positsioonid, kes sai nüüd Taanile kuuluva Eestimaa hertsogkonna reaalseks valitsejaks ja sundis nii Saare-Lääne kui Tartu piiskoppi endale järeleandmisi tegema. 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa 19 000 marga eest ordule.
Alates 1880. aastal välja antud menukast jüriööainelisest Eduard Bornhöhe jutustusest "Tasuja" sai jüriöö ülestõus olulise koha eestlaste rahvuslikus ajalookäsitluses, seda hakati pidama laiema eestlaste vabadusvõitluse üheks keskseks sündmuseks ja ülestõusu aastapäevi tähistati 1920. ja 1930. aastatel Eesti Vabariigis suurelt. Teise maailmasõja ajal toodi Nõukogude poolel jüriöö sakslastevastaseid sündmusi esile innustamaks võitlust Hitleri Saksamaa vastu. Ülestõusu mälestatakse ka tänapäeva Eestis, ennekõike arvatavasse Sõjamäe lahingukohta rajatud Jüriöö pargis. Jüriöö ülestõusu teemat on palju käsitletud ilukirjanduses ja muudes kunstiteostes.