Õigusliku järjepidevuse põhimõte
From Wikipedia, the free encyclopedia
Õigusliku järjepidevuse põhimõte ehk kontinuiteet on ajalooteaduses kasutatav mõiste, mis selgitab aegruumis toimunud järjepidevust kultuurilistes, keelelistes või etnilistes tunnustes.[viide?] Põhimõte on siduda erinevatel aegadel toimunud sündmused ja tegevused ühte põhilisse konteksti.[viide?] Eestis on õigusliku järjepidevuse põhimõtet peamiselt kasutatud riigiõiguse kontekstis. Õigusliku järjepidevuse põhimõtet on võimalik kasutada ka näiteks erineva seadusandluse loomisel, võttes uute seaduste aluseks varem loodud seaduseid. Näiteks Eestis võeti 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu põhiseadus, mis põhines 1938. aastal vastu võetud põhiseadusel.
Õiguslikku järjepidevust peeti tähtsaks ka baltisaksa ajalookirjutuses, kus sellega põhjendati (näiteks Carl Schirren) Eesti- ja Liivimaa rüütelkonna Rootsi-aegsete privileegide säilimist Venemaal 18.-19. sajandil 1710. aasta kapitulatsioonide ja Uusikaupunki rahulepingu alusel.