Neodüümmagnet
From Wikipedia, the free encyclopedia
Neodüümmagnet (ka NdFeB, NIB, Neo, neodüüm-raud-boor magnet, neodüümiummagnet, neodüümium-magnet, Nd-magnet, "supermagnet") on üks tugevamaid püsimagneteid tänapäeval, mis põhineb neodüümi, raua ja boori sulamil (tetragonaalne kristallstruktuur Nd2Fe14B). Maksimaalne energiatihedus |BH|max on 512 kJ/m3 (64 MGOe).[1] See töötati välja vahemikus 1982–1984, kui sellega tegelesid samaaegselt General Motors (USA), Sumitomo Special Metals (Jaapan) ja Hiina Teaduste Akadeemia.[2][3][4] Paljude tehniliste lahenduste, näiteks elektritööriistade mootorite, kõvakettaajamite, magnetsulgurite, kõlarites kasutatavate elektrodünaamiliste valjuhääldite miniaturiseerumine on olnud võimalik tänu neodüümmagnetile.
Neodüümmagnetid valmistatakse kahel meetodil[5][6][7]:
- pulbermetallurgial põhinev paagutamine (pulbriks jahvatatud sulam kuumpressitakse orienteerivas magnetväljas ja paagutatakse tihedaks; sintered magnet);
- polümeeriga sidumise meetod (sulaketramisel saadud materjalist jahvatatud pulber segatakse polümeeriga ja vormitakse kas survevaluga või injektsioon-vormimisel; bonded magnet).
Paagutamine annab parimad magnetilised omadused, kuid seab piirangud magneti kujule ja vajab kindlasti pinnakatmist, samas polümeeriga sidumise meetod võimaldab saada erikujulisi detaile ning paremaid mehaanilisi omadusi, kuid magnetilised omadused on paagutatud magnetitest nõrgemad.[8]
Neodüümmagnetite puuduseks võrreldes muud tüüpi magnetitega on limiteeritud töötemperatuur (80–230 °C)[9] ja katmata pindade vastuvõtlikkus korrosioonile.