Osnabrücki piiskopkond
From Wikipedia, the free encyclopedia
Vürstlik Osnabrücki piiskopkond (saksa Hochstift Osnabrück) oli Saksa-Rooma riigi osariik aastatel 1225–1803. See oli vürstlikult valitsetav territoorium, mida valitses Osnabrücki piiskopkonnas (saksa Bistum Osnabrück) ametis olev piiskop, kandes seeläbi ilmalikku ja vaimulikku funktsiooni vürstliku piiskopina. Nime sai pealinna, Osnabrücki järgi.
See artikkel vajab toimetamist. (August 2014) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Hochstift Osnabrück 1225–1803 | |
Valitsusvorm | valitav vürstkond |
---|---|
Osa | Saksa-Rooma riigist |
Pealinn | Osnabrück |
Siiani säilinud Osnabrücki piiskopkond tekkis aastal 772 ja on vanim Karl Suure poolt asutatud piiskopitool vallutatud Saksimaa hõimuhertsogkonna ristiusustamiseks. Piiskopitooli piiskoppide ja kapitulaaride ilmalikud valdused, esialgu üpris piiratud, kasvasid aja jooksul, ja selle vürstlikud piiskopid teostasid ulatuslikku tsiviilhaldust territooriumil, mis hõlmas nende õigusi ja keiserlikku puutumatust. Vürstlik piiskopkond jätkas kasvamist, muutes oma staatuse reformatsiooni ajal üpris vaieldavaks.
Saksamaa mediatisatsiooniga aastal 1803 kaotati piiskopkond ja ilmalik võim anti Braunschweig-Lüneburgi Hannoveri harule; piiskopitool, kapiitel, kloostrid ja katoliiklikud heategevusinstitutsioonid ilmalikustati. Piiskopitooli territoorium läks aastal 1806 Preisimaale, aastal 1807 Vestfaali kuningriigile, aastal 1810 Napoleoni Prantsusmaale ja aastal 1814 taas Hannoverile.
Vürstliku piiskopkonna lõpuga muutus ka piiskopkonna tulevik ebaselgeks. Klemens von Gruben, Parose titulaarpiiskop Kreekas, tehti Osnabrücki apostellikuks vikaariks, ja hoolitses sellisena katoliikliku elanikkonna vaimulike huvide eest. Tavaline Rooma katoliku piiskopkond taastati aastal 1824, kuid nüüdsest ei omanud piiskopid enam ilmalikku võimu.