Rzeczpospolita ajalugu (1569–1648)
From Wikipedia, the free encyclopedia
Rzeczpospolita ajalugu (1569–1648) katab Poola ja Leedu ajaloos perioodi enne nende ühisriigi allutamist laastavatele sõdadele 17. sajandi keskpaigas. 1569. aasta Lublini unioon rajas tihedamalt ühendatud liitriigi Rzeczpospolita, asendades varem eksisteerinud kahe riigi personaaluniooni. Uniooni juhtis suuresti Poola ning üha poloniseeritum Leedu ja Vene aadel, keskvõimu parlamendi ja kohalike nõukogude süsteemi kaudu, mida aastast 1573 juhatasid valitud kuningad. Proportsionaalselt palju arvukama, kui mujal Euroopa riikides, aadli ametlik valitsemine kujutas endast keerulist varajase demokraatia süsteemi, erinevalt sel ajal ülejäänud Euroopas valdavatest absoluutsetest monarhiatest.
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2017) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuli 2017) |
Poola-Leedu unioon muutus mõjukaks mängijaks Euroopas ja elutähtsaks kultuuriliseks üksuseks, levitades Õhtumaade kultuuri ida poole. 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi esimesel poolel oli Rzeczpospolita hiiglaslik riik Kesk- ja Ida-Euroopas, mille pindala oli ligi 1 miljon ruutkilomeetrit.
Pärast reformatsiooni saavutusi (1573. aasta Varssavi konföderatsioon oli haripunktiks Euroopas unikaalsele usulise sallivuse protsessile) asus katoliku kirik ideoloogilisele vastupealetungile ja vastureformatsioon võttis protestantlikest ringkondadest palju ümberpööratuid tagasi. Lahkarvamused ja raskused liitriigi idapoolse Vene rahvastiku assimileerimisega muutusid selgelt märgatavaks. Varasemas staadiumis (16. sajandi lõpust) avaldusid need usulises Bresti unioonis, mis lõhestas liitriigi idakristlased, ja sõjalisel rindel reas kasakate ülestõusudes.
Kuningas Stefan Batory ajal sõjaliselt veenev liitriik kannatas Vasa kuningate Zygmunt III ja Władysław IV valitsemisaegadel dünastilises meeltesegaduses. Sellest sai ka sisekonfliktide mängumaa, milles peamised tegelased olid kuningad, võimsad magnaadid ja aadlifraktsioonid. Liitriik võitles sõdades Venemaa, Rootsi ja Osmanite riigiga. Liitriigi kõrghetkel kogesid mõned selle võimsad naabrid omi raskusi ja Poola-Leedu riik soovis Ida-Euroopas, eriti Venemaa üle domineerida. Olles Habsburgide monarhia liitlane, ei osalenud see otseselt Kolmekümneaastases sõjas.
Venemaa tsaar Ivan IV võttis aastal 1577 ette vaenutegevuse Liivimaa piirkonnas, mis põhjustas piirkonna enamuse ülevõtmise tema poolt ning Poola-Leedu kaasamise Liivi sõtta. Kuningas Báthory ja Jan Zamoyski juhitud edukas vastupealetung andis 1582. aasta rahu ja enamuse Venemaa poolt vaidlustatud territooriumi tagasivõtmise, kui Rootsi väed kehtestasid end kaugemal põhjas (Eestis). Zygmunt III kuulutas Eesti aastal 1600 liitriigi osaks, mis tekitas Rootsiga sõja Liivimaa pärast; sõda kestis aastani 1611, andmata kindlat tulemust.
Aastal 1600, kui Venemaa astus ebastabiilsuse perioodi, pani liitriik ette uniooni Vene riigiga. Sellele nurjunud käigule järgnesid paljud teised sarnaselt edutud, sageli seikluslikud katsed, mõned hõlmasid sõjalisi sissetunge, teised dünastilisi ja diplomaatilisi manipulatsioone ja intriige. Kuigi erinevused kahe ühiskonna ja riigi vahel osutusid lõpuks liiga hirmuäratavalt ületamatuks, jõudis Poola-Leedu riik aastal 1619, pärast Deulino vaherahu oma territooriumi suurima ulatuseni. Samal ajal nõrgestas seda tohutu sõjaline jõupingutus.
Aastal 1620 kuulutas Osmanite riigi sultan Osman II liitriigile sõja. Hukatuslikus Ţuţora lahingus tapeti hetman Stanisław Żółkiewski ja liitriigi olukord Türgi-Tatari invasioonivägede suhtes muutus väga ebakindlaks. Poolas-Leedus järgnes mobilisatsioon ja kui hetman Jan Karol Chodkiewiczi armee vaenlase ägedatele rünnakutele Hotõni lahingus vastu pani, paranes olukord kagurindel. Rohkem sõjapidamist Osmanitega järgnes aastatel 1633–1634 ning liitriigi tohututes avarustes toimusid kogu perioodi vältel tatarlaste sissetungid ja orjadevõtmise ekspeditsioonid.
Sõda Rootsiga, mida nüüd valitses Gustav Adolf, jätkus aastal 1621 rünnakuga Riiale, millele Rootsi poolt järgnes enamuse Liivimaa okupeerimine, Läänemere ranniku kontrollimine kuni Puckini ja Danzigi blokaad. Liitriik, kurnatud sõjapidamisest mujal, kogus end vastuseks aastatel 1626–1627, kasutades hetman Stanisław Koniecpolski sõjalist talenti ja Austria abi. Mitme Euroopa riigi survel kampaania peatati ja lõpetati Altmargi vaherahuga, mis jättis Rootsi kätte enamuse sellest, mille Gustav Adolf oli vallutanud.
Veel üks sõda Venemaaga järgnes aastal 1632 ja lõppes status quo'ga. Kuningas Władysław IV asus siis Rootsile kaotatud maad tagasi võtma. Vaenutegevuse lõpetamiseks evakueerus Rootsi Kuningliku Preisimaa linnadest ja sadamatest, kuid säilitas enamuse Liivimaast. Kuramaa, mis jäi liitriiki, pidi teenindama Leedu Läänemere-kaubandust. Pärast Friedrich Wilhelmi viimast Preisimaa vasallivannet Poola kuninga ees aastal 1641 hakkas liitriigi positsioon Preisimaa ja selle Hohenzollernitest valitsejate suhtes nõrgenema.