Sõlmaed
From Wikipedia, the free encyclopedia
Sõlmaed on väga formaalse stiiliga aed ristkülikukujulises raamistuses, kuhu kuulub mitmesugused lõhna- ja maitsetaimed, sealhulgas tarinõges, pune, tüümian, sidrunmeliss, iisop, kassinaeris, kummel, rosmariin, saialilled ja kannikesed. Enamik sõlmaedu on nüüdisajal servadest ääristatud pukspuu hekiga, mille lehtedel on magus lõhn, kui neid hõõruda. Algupäraseid sõlmaedu, mida ei ümbritsenud pukspuuhekk, võis täpsemalt nimetada parteriteks. Teeradadeks aiaosade vahel on enamasti kasutatud peent kruusa. Enamik renessansiajastu sõlmaedadest oli moodustatud ruudukujulistest üksustest. Väike aed võis koosneda ühest üksusest, samas suured võisid sisaldada kuut või kaheksat.
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Mai 2017) |
Tänapäeval ei ole sõlmaiad eriti populaarsed, sest nende keeruka lahenduse tõttu vajavad nad rohket hooldust. Sõlmaiad olid moes 1485. aastal, mil Tudorid valitsesid Inglismaad. 1603. aastal, kui lõppes Elizabeth I ajastu, jäid ka sõlmaiad maastikuarhitektuuris tagaplaanile. Esimesed sõlmaiad rajati pealtvaatest lähtuvana ja sümmeetrilisena, et kuningliku perekonna liikmed saaksid neid oma lossidest imetleda. Taimed istutati teemandi, kolmnurkse, ristküliku või mõne muu kujundina, et anda neile kootud eseme või tikandi efekt. Sügiseti ja talviti, mil lilli oli raske leida, kasutati varasemates aedades lillede asemel maitse- ja ravitaimi, liiva, kruusa, kive ja lõhutud telliseid, et säilitada hästi eristatavad jooned ja värvid.
Tänapäeval on sõlmaiad vähem formaalsed, kuid säilinud sõlmetaoline kujundus. Samuti kasutatakse rohkem mitmesuguseid erinevaid taimi, näiteks värvilisi üheaastaseid taimi, roose ja aromaatseid maitsetaimi. Sõlmaedu, mis on piiritletud madalate põõsastega, kutsutakse lilleaedadeks. Sõlmaed on välja toodud ka Shakespeare'i näidendis "Love's Labour's Lost" ("Asjatu armuvaev").