Struktuurne värvus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Struktuurne värvus (ingl k structural coloration) on värvuse tüüp, mis tuleneb värvilisena tajutava objekti mikroskoopilisest struktuurist ja on tingitud nähtava valguse interferentsist objekti pinnal.
Struktuurse värvuse tekkimiseks peab objekti pind kas koosnema korrapärase paigutusega kihtidest (soomustest, fiibritest, kristallidest vms), mille mõõtmed on nähtava valguse lainepikkuse suurusjärgus (ligi 380–760 nanomeetrit), või siis kujutama endast peent kilet. Esimesel juhul tekib interferents valguse lainete vahel, mis peegelduvad ruumiliselt eri tasanditel paiknevatelt kihtidelt (sisuliselt difraktsioonivõrelt). Teisel juhul tekib interferents valguse lainete vahel, mis peegelduvad ühtlase paksusega kile välis- ja sisepinnalt (füüsikas kasutatakse selle nähtuse kohta ka mõistet õhukese kile interferents, ingl k thin-film interference).[1][2]