Tuumarelvade leviku tõkestamise leping
From Wikipedia, the free encyclopedia
Tuumarelvade leviku tõkestamise leping on rahvusvaheline leping, mille eesmärgiks on hoida ära tuumarelvade ja tuumarelvade valmistamise tehnoloogia levikut, edendada tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise alast koostööd ning soodustada desarmeerimist.[1]
Tuumarelvade leviku tõkestamise leping | ||
---|---|---|
Riikide osalemine lepingus
| ||
Vastu võetud | 1. juuli 1968 | |
Jõustunud | 5. märts 1970 | |
Jõustumistingimused | ratifitseerimine Nõukogude Liidu, Suurbritannia, USA ja veel 40 riigi poolt | |
Osapooled |
190 Lepingus mitteosalevad riigid: India, Iisrael, Põhja-Korea, Pakistan ja Lõuna-Sudaan | |
Depositaarid | Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Nõukogude Liit | |
Keeled | inglise, vene, prantsuse, hispaania ja hiina keel |
Leping avati allakirjutamiseks 1. juulil 1968. Pärast allakirjutamist pidid riigid lepingu ratifitseerima ja saatma ratifitseerimiskirjad vähemalt ühte kolmest keskusest, mis neid kirju säilitab: Londonisse, Moskvasse või Washingtoni. Leping jõustus päeval, mil 40 riiki olid oma ratifitseerimiskirjad esitanud. See juhtus 5. märtsil 1970. Riigid, kes selleks ajaks polnud lepingut alla kirjutanud, ei saanud enam seda ratifitseerida, küll aga võisid lepinguga liituda.
Eesti esitas oma liitumiskirjad 7. jaanuaril 1992 Londonisse ja 31. jaanuaril 1992 Washingtoni. Moskvasse ei ole Eesti oma liitumiskirja esitanud.