Ukraina põgenikekriis
From Wikipedia, the free encyclopedia
Ukraina põgenikekriis sai Euroopas alguse 2022. aasta veebruari lõpus pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse.
Euroopas on registreeritud üle 6 miljoni Ukraina põgeniku[1], samas kui hinnanguliselt 8 miljonit inimest olid 2022. aasta mai lõpuks riigisiseselt ümber paigutunud.[2][3][4] Ligikaudu veerand riigi kogurahvastikust oli 20. märtsiks oma kodudest Ukrainas lahkunud.[5] 90% Ukraina pagulastest on naised ja lapsed, enamikul 18–60-aastastel Ukraina meestel on riigist lahkumine keelatud.[6] 24. märtsiks oli Ukrainas kodudest lahkunud üle poole kõigist lastest, neist veerand oli ka riigist lahkunud.[7][8]
Invasioon põhjustas Euroopa suurima põgenikekriisi pärast Teist maailmasõda ja selle tagajärgi,[9] see on esimene omataoline Euroopas pärast Jugoslaavia sõda 1990. aastatel, samuti ajaloos suuruselt neljas pagulaskriis,[10][11] ja 21. sajandi suurim pagulaskriis.[12][13]
Valdav osa põgenikest sisenes esialgu Ukraina läänepoolsetesse naaberriikidesse.[14] Umbes 3 miljonit inimest liikus seejärel kaugemale läände teistesse Euroopa riikidesse.[1][15] 18. juuli 2023 seisuga olid UNHCRi andmetel kõige rohkem ukrainlasi taotlenud varjupaika või ajutist kaitset Poolas (1,6 miljonit), Saksamaal (1 miljon) ja Tšehhis (0,54 miljonit).[1]
2022. aasta septembri seisuga dokumenteeris Human Rights Watch, et Ukraina tsiviilisikuid küüditati Venemaale.[16] ÜRO inimõiguste büroo teatas: "On esitatud usaldusväärseid väiteid saatjata laste sunniviisilise küüditamise kohta Venemaa okupeeritud territooriumile või Venemaa Föderatsiooni." [17][18] Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi hinnangul on Venemaale küüditatud vähemalt 900 000 Ukraina kodanikku.[19] Pärast invasiooni algust on Ukrainasse tagasi pöördunud üle 4,5 miljoni ukrainlase.[1][20]
Ukrainaga piirnevad Euroopa Liidu riigid on lubanud siseneda kõikidel Ukraina põgenikel[21] ning Euroopa Liit on tuginenud ajutise kaitse direktiivile, mis annab ukrainlastele õiguse viibida, töötada ja õppida esialgu üks aasta mistahes Euroopa Liidu liikmesriigis.[22] Mõned mitte-eurooplased ja mustlased on teatanud etnilisest diskrimineerimisest piiril.