Õhtumaa allakäik
From Wikipedia, the free encyclopedia
"Õhtumaa allakäik" (saksakeelse originaalpealkirjaga Der Untergang des Abendlandes) on Oswald Spengleri peateos, mille esimene köide ilmus 1918. ja teine köide 1922. aastal.
Spengler käsitleb raamatus maailma kultuuride üksteisest sõltumatut arengut, mis teeb iga kultuuri puhul umbes tuhandeaastase tsükli jooksul läbi samad staadiumid (aeg on saatus ja ruum on juhus). Talupoeg on kultuuri vältimatu eeltingimus, kuid mitte kultuuri looja ega kandja. Kultuuri arengu indikaatoriks on linnade tähtsuse järkjärguline kasv (kultuur sünnib ja sureb koos linnaga, mis muutub lõpuks, hiigellinnana, kultuuri kasvajaks). Kultuur on Oswald Spengleri jaoks elusorganism. Ta suhtub Õhtumaa kultuuri tulevikku fatalistlikult, rõhutades, et see on jõudnud oma arengu viimasesse staadiumi – tsivilisatsiooni – umbes aastaks 1900. Õhtumaa tsivilisatsiooni tippajaks luges Spengler 18. sajandit.
Raamatu sissejuhatus algab sõnadega: "See raamat on esimene niisugune, kus juletakse teha katset ajaloo kulgu ette kindlaks määrata. Nimelt jälgitakse siin ühe kultuuri, selle ainsa, mis tänapäeva maailmas on täiusele jõudmas – lääneeuroopa-ameerika kultuuri – saatust tema eelolevates staadiumides."