Švaabimaa hertsogkond
From Wikipedia, the free encyclopedia
Švaabimaa hertsogkond (saksa keeles Herzogtum Schwaben, ladina keeles Ducatus Allemaniæ) oli algselt Frangi riigi hertsogkond ja siis üks viiest hõimuhertsogkonnast keskaegses Saksamaa kuningriigis (Saksa-Rooma riigis) ja seega olid selle hertsogid Saksamaa kõige võimsamate magnaatide seas. Teised hõimuhertsogkonnad olid Baieri, Frangimaa, Lotring ja Saksimaa.
Švaabimaa on nime saanud sueebide hõimult. Seda nime kasutati hõimuhertsogkonna olemasolu kestel kõrgkeskajal sageli vaheldumisi Alemannia'ga. Lähtudes Reini ja Doonau moodustatavast nurgast ühinesid nad teiste hõimudega ja neid kutsuti alemannideks kuni umbes 11. sajandini, kui Švaabimaa välja kujunema hakkas.
Burchard II kuulutas hertsogkonna välja aastal 917. Burchard oli liidus kuningas Konrad I-ga ja alistas oma võistlejad Alemannia valitsemisele Wahlwiesi lahingus aastal 915.
Kõige tuntum perekond Švaabimaad valitsemas olid Hohenstaufenid, kes valitsesid seda, lühikese vaheajaga, aastatel 1079–1268. Enamuse sellest ajast olid Hohenstaufenid ka Saksa-Rooma keisrid.
Hertsogkond kestis aastani 1268, lõppedes viimase Švaabimaa hertsogi Konradini hukkamisega. Kuningas Rudolf I püüdis aastal 1273 taaselustada Švaabimaa hertsogi tiitlit, kinkides selle oma nooremale pojale, hilisemale Rudolf II-le, kes pärandas selle oma pojale Johann Parricidale. Johann suri aastal 1312 või 1313 pärijateta, tähistades "taaselustatud" tiitli lõppu.
Badeni markkrahvkond eraldas end hertsogkonnast 12. sajandil. Teised järglasriigid olid Württembergi krahvkond, Burgundia hertsogkond ja Vana Šveitsi Konföderatsioon. Tänapäeval asuvad endise hertsogkonna territooriumil Lõuna-Saksamaa, Alsace, saksakeelne Šveits, Vorarlberg ja Liechtenstein.