Düstoopia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Düstoopia(vanakreeka k. δυσ (dus) 'halb', τόπος (tópos) 'koht'; lähedased mõisted on veel „antiutoopia“ ja „kakotoopia“) on (kirjandus)žanr, milles kujutatakse fiktsionaalset ühiskonda, mida iseloomustab totalitarism, sotsiaalne kontroll, propagandavahendid, privaatsuskadu ja ebavõrdsus sotsiaalsetes suhetes.
Düstoopiate keskmes on „vigane“ või ebanormaalne elukeskkond.[1] Indiviidi vabadust ja privaatsust piiratakse ja kontrollitakse erinevate teaduslik-tehniliste vahenditega, nagu ekraanid, mikrofonid ja kiibid.[2] Düstoopiaid iseloomustab veel võõrandumistunne, inimese ja looduse lahutatus ning rahulolematus ühiskondliku või poliitilise korraga.[1] Düstoopiakirjanikud paigutavad sündmustiku sageli (lähi)tulevikku või loovad alternatiivse maailma, mistõttu on paljud neist teostest ühtlasi teadusulmelised või alternatiivajaloolised, sageli postapokalüptilised.[2]
Düstoopiaid on loonud peale kirjanike ka teiste kunstialade esindajad. Düstoopiateemaliste filmide tuntumateks näideteks on „Soylent Green” (1973), „Logani jooks” (1976), „Blade Runner” (1982), „Surrogaadid” (2009) ja „Näljamängud” (2012). Üheks tuntumaks näiteks düstoopiateemalisest muusikast on Pink Floydi 1979. aasta album „The Wall“.[1]