Elektrokeemiline katmine
From Wikipedia, the free encyclopedia
Elektrokeemiline katmine ehk elektrosadestamine on protsess, milles kasutatakse lahustunud metalli katioonide redutseerimiseks elektrivoolu ja mille tagajärjel moodustub elektroodile koherentne metalli kiht. Elektrokeemilist katmist kasutatakse ka anioonide oksüdeerimiseks substraadile (aluskihile), näiteks hõbe-/hõbekloriidelektroodide valmistamisel hõbetraadile hõbekloriidikihi tekitamiseks. Elektrokeemilist katmist kasutatakse peamiselt objekti pinnaomaduste muutmiseks (näiteks kulumiskindluse suurendamiseks), samuti korrosioonitõrjeks ning liikuvate osade määrdeks. Selle protsessiga võib ka liiga väikesi osi paksendada või elektroformeerimise teel objekte luua.
Elektrokeemilises katmises kasutatavat protsessi nimetatakse elektrokeemiliseks sadestamiseks. See on galvaanielemendi vastupidise käitumisega analoog. Elektrokeemiline kate sadestatakse vooluringis olevale katoodile. Ühest küljest käsitletakse anoodi kui metalli, mille lahustatud osakestega katood kaetakse. Mõlemad komponendid on sukeldatud lahusesse, mida nimetatakse elektrolüüdiks, mis sisaldab nii soolalahuses olevaid ioone kui ka muid ioone, mis juhivad elektrit. Vooluallikas rakendab alalisvoolu anoodile, oksüdeerides metalli aatomeid, millest anood koosneb, ja laseb neil anoodist lahusesse eralduda. Katoodi ja lahuse piirpinnal metalli ioonid redutseeritakse ja selle tulemusel katavad nad katoodi aktiivse pinna. Katoodile sadestub nii palju katioone, kui palju anood on neid lahusesse juurde tekitanud. Nõnda hoiab anood elektrolüüdi vannis lahustunud ioonide kogust muutumatuna.[1]
Teisest küljest võib elektrokeemiliseks katmiseks kasutada ka selliseid mittekuluvaid anoode nagu plii või süsinik. Sel juhul on vaja lahust aeg-ajalt küllastada sadestatava metalli ioonidega, kuna nende kontsentratsioon aja jooksul väheneb.[2] Kõige enam kasutatakse elektrokeemilist pinnakatmist müntide, näiteks vasega kaetud tsinkplaatide valmistamiseks.[3]