Fotomeetriline paradoks
kosmoloogiline paradoks / From Wikipedia, the free encyclopedia
Fotomeetriline paradoks ehk Olbersi paradoks ehk tumeda öötaeva paradoks on astrofüüsika ja füüsikalise kosmoloogia valda kuuluv paradoks, mis seisneb vastuolus ühelt poolt lõputu ja igavese staatilise universumi ning teiselt poolt öötaeva tumeduse vahel: kui universum on igas suunas lõputult täis tähtede valgust, miks pole siis öine taevas hele? Tänapäeva füüsikas on staatilise universumi mudelist valdavalt loobutud ning öötaeva tumedust peetakse üheks argumendiks dünaamilise universumimudeli poolt, nagu seda kirjeldab näiteks Suure Paugu teooria.[1]
Ehkki paradoks kannab tänapäeval Saksa astronoomi Heinrich Wilhelm Matthias Olbersi (1758–1840) nime, käsitleti seda kosmoloogilises kirjanduses juba varem. Teadaolevalt esimesena osutas paradoksile Aleksandria munk Kosmos Indikopleustes teoses "Topographia Christiana"[2]. Uusajal kirjeldasid fotomeetrilist paradoksi esimeste seas 16. sajandi inglise astronoom Thomas Digges[3] ja 1610. aastal Johannes Kepler, hiljem ka Edmond Halley, Jean-Philippe de Chéseaux ning 1826. aastal Olbers.[4] Esimese füüsikaliselt rahuldava lahenduse esitas 1901. aastal lord Kelvin, kuid selle mõningaid aspekte puudutas juba Edgar Allan Poe essee "Eureka" (1848)[5].