Magnettakistus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Magnettakistus (inglise keeles magnetoresistance) on materjali omadus muuta oma elektritakistust välise magnetvälja mõjul. Vastavat füüsikalist nähtust nimetatakse magnettakistuslikuks efektiks, ka magnetoresistiivseks efektiks.
Magnettakistust kirjeldatakse magnettakistusliku suhtega MR:
kus on takistus objektile rakendatud välisemagnetvälja korral ja on takistus ilma objektile välist magnetvälja rakendamata.
See suhe (väljendatakse harilikult protsentides) näitab, millisel määral on materjal võimeline oma takistust välise magnetvälja mõjul muutma. Magnettakistuse liikide eristamisel on aluseks võetud just MR suhe.[1]
Magnettakistuse nähtuste hulka kuuluvad eelkõige anisotroopne magnettakistus (MR u 3 %), hiiglaslik magnettakistus (MR 6–100 %), tunnelmagnettakistus (MR kuni 600), kolossaalne magnettakistus (MR veelgi suurem) ja tasapinnaline Halli efekt.