Brasiilia sõjaväediktatuur
From Wikipedia, the free encyclopedia
Brasiilia sõjaväediktatuur (portugali keeles ditadura militar) oli Brasiilia riigikord aastatel 1964–1985. Selle alguseks loetakse 1. aprilli 1964, kui sõjavägi kukutas Ameerika Ühendriikide toetusel president João Goularti. Kehtestatud sõjaväediktatuur kestis 15. märtsini 1985.[2][3]
Brasiilia Ühendriigid 1964–1985 | |||||
Valitsusvorm |
föderaalne kaheparteiline presidentaalne vabariik (de jure) föderaalne autoritaarne presidentaalne vabariik sõjaväediktatuuri all (de facto) | ||||
---|---|---|---|---|---|
President |
Pascoal Ranieri Mazzilli (esimene, 1964) João Figueiredo (viimane, 1979–1985) | ||||
Pealinn | Brasília | ||||
Religioon | katoliiklus (92%)[1] | ||||
Rahvaarv | 94 508 583 (1970) | ||||
Peamised keeled | portugali | ||||
Rahaühik | Brasiilia kruseiro (1970–1986) | ||||
Deviis |
"Ordem e Progresso" ("Kord ja areng") | ||||
Hümn |
"Hino Nacional Brasileiro" ("Brasiilia rahvushümn") | ||||
|
Riigipöörde taga olid José de Magalhães Pinto, Adhemar de Barros (kes oli osalenud ka 1945. aastal Getúlio Vargase kukutamises) ja Carlos Lacerda, vastavalt Minas Geraisi, São Paulo ja Guanabara osariikide kubernerid. Võimupöörde viisid läbi Brasiilia armee kõrged ohvitserid, keda toetasid peaaegu kõik kõrgemad sõjaväelased ja ühiskonna konservatiivsed osad nagu katoliku kirik, kommunismivastased kodanikuühendused ning kesk- ja kõrgklass. Rahvusvaheliselt toetasid riigipööret Ameerika Ühendriigid.[4][5]
Vastupidi algsetele lubadustele kehtestas sõjavägi 1967. aastal uue põhiseaduse, millega lämmatati sõnavabadus ja opositsioon. Režiimi tunnusjooned olid rahvuslus, majanduskasvu taotlemine ja kommunismivastasus.
Sõjaväediktatuur oli hoolimata meediatsensuurist ja dissidentide väärkohtlemisest 1970. aastatel tänu riigi kiirele majanduskasvule populaarsuse tipus. Märtsis 1979 sai presidendiks João Figueiredo, kes andis amnestia kõikidele režiimi vastu ja režiimi kasuks tehtud kuritegudele. Figueiredo võitles valitsusesiseste kõva joone pooldajatega ning toetas riigi demokraatia poole pööramist, kuid ei suutnud ära hoida majanduslangust ega kroonilist inflatsiooni, lisaks olid samal ajal langemas ka muud Lõuna-Ameerika sõjaväediktatuurid. 1980. aastate alguses puhkesid suuremates linnades ulatuslikud meeleavaldused ning 1982. aastal valiti 20 aasta jooksul esimest korda parlamenti. 1985. aastal toimusid uuesti vabad presidendivalimised, mille võitis opositsioon. 1988. aastal võeti vastu uus põhiseadus ning Brasiiliast sai taas demokraatlik riik. Sellest ajast saati on Brasiilia sõjavägi olnud tsiviilkontrolli all.
Brasiilia sõjaväediktatuur oli eeskujuks teistele Ladina-Ameerika diktatuuridele, mis õigustasid sõjaväe tegutsemist riikliku julgeoleku eesmärgiga.[6] 2014. aastal tunnistas Brasiilia sõjavägi, et diktatuuri ajal piinati ja mõrvati dissidente.[7] 2018. aastal avalikustas Ameerika Ühendriikide valitsus memo 1974. aastast, milles tollane riigisekretär Henry Kissinger tunnistas, et Brasiilia juhtkond oli teadlik dissidentide tapmisest.[8] Hinnanguliselt hukkus või jäi režiimi käe läbi kadunuks 434 inimest ning 20 000 inimest piinati. Inimõiguslased on väitnud, et tõelised arvud on tõenäoliselt palju suuremad, eriti kui lugeda hukkunute hulka valitsuse tegevusetuse tõttu hukkunud pärismaalased, kuid sõjavägi on need süüdistused tagasi lükanud.[9][10][11]