Elavhõbe
From Wikipedia, the free encyclopedia
Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80. Elavhõbe on ainuke metall, mis on toatemperatuuril ja normaalrõhul vedelas olekus. (Frantsium sulab 27° C juures, tseesium 28,4° ja gallium 29,8° juures.) Elavhõbe kuulub keemiliste elementide perioodilisussüsteemi d-plokki olles üks d-elementidest.
80 |
2 18 32 18 8 2 |
Hg 200,59 |
|
Elavhõbe |
Elavhõbedal on seitse stabiilset isotoopi massiarvudega 196, 198, 199, 200, 201, 202 ja 204.
Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Tema sulamistemperatuur on −38,8 °C (sellest madalamatel temperatuuridel on elavhõbe tahkes olekus). Elavhõbeda keemistemperatuur on 356 °C.
Toatemperatuuril on (vedel) elavhõbe suhteliselt halb elektrijuht, eritakistus 98 Ω⋅m, üle 50× suurem kui vasel.[1] Elavhõbedal on suur pindpinevus, tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike.
Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi, mis omakorda veidi kõrgemal temperatuuril laguneb taas lihtaineteks.
Looduses on elavhõbe väga haruldane aine. Elavhõbe kuulub mitmekümne mineraali koostisse, kuid ainus elavhõbeda saamiseks kaevandatav mineraal on kinaver (HgS). Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias.