Elu allikad
From Wikipedia, the free encyclopedia
"Elu allikad" on Mihkel Muti 1988. aastal ilmunud irooniline lühiromaan[1], mis kirjeldab elu Tartu Ülikoolis Nõukogude aja lõpul.
Elu allikad | |
---|---|
Autor | Mihkel Mutt |
Illustreerija | Ando Keskküla |
Päritolumaa | Eesti NSV |
Keel | eesti |
Žanr | lühiromaan |
Kirjastaja | Eesti Raamat |
Ilmumisaeg | 1988 |
Lehekülgi | 125 lk |
Mõõtmed ja kaal | 130 × 200 mm |
ISBN | 5450002084 |
Eelnev raamat | "Vana Fabiani nutulaul" (jutukogu, 1988) |
Järgnev raamat | "Kolm korda Aasias" (reisikirjad, 1990) |
Teos avaldati esmalt järjejutuna ajakirjas Vikerkaar, seejärel 1988. aastal raamatus "Kerge meel" [2] ning kordustrükk 2002. aastal [3]. Juba ajakirjas ilmumise järel sai "Elu allikad" ülimalt populaarseks.
Romaani peategelased on maalt pärit naiivsevõitu üliõpilased Tuuli Botik ja Arved Mahtra ning nende paheline kursuseõde, dekadentliku linnaelu kehastus Polizia Braun.[4] Maalt pärinevat elujõudu sümboliseerib Mahtrale kodust kaasa antud seasink, mis teose lõpus hallitama läheb.
Teos on pikem versioon ajalehe "Sirp ja Vasar" 1976. aasta 45-48 numbris Jussup Mirza Frankenšteini nime all ilmunud üliõpilaste elust rääkivast lühijutust "Tsehh ja tühermaa"[5] kus Polizia Brauni nimelise tegelase nimeks on Helen Elbrus.