Entomofaagia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Entomofaagia on putukate söömine kultuurilises ja bioloogilises kontekstis. Antropoloogias, kultuuriuuringutes, bioloogias ja meditsiinis kasutatav teaduslik termin on antropoentomofaagia.[1][2] Antropoentomofaagia ei hõlma muude lülijalgsete söömist peale putukate, nagu ämblikulaadsed ja hulkjalgsed, mida määratletakse kui arahnofaagia.
Entomofaagia on teaduslikult dokumenteeritud kui ahviliste seas laialt levinud ja paljudes inimkooslustes levinud.[3] Teatud putukate mune, vastseid, nukke ja täiskasvanuid on inimesed söönud eelajaloolistest aegadest tänapäevani.[4] Umbes 3000 etnilist rühma praktiseerib entomofaagiat.[5] Inimputukate söömine (antropoentomofaagia) on levinud enamikus maailma osades, sealhulgas Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Uus-Meremaal. 80 protsenti maailma rahvastest sööb 1000–2000 liiki putukaid.[6][7] ÜRO Toidu ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) on registreerinud umbes 1900 söödavat putukaliiki ja hinnanguliselt oli 2005. aastal maailmas umbes kaks miljardit putukatarbijat. FAO soovitab putukate söömist kui võimalikku lahendust loomakasvatusest põhjustatud keskkonnaseisundi halvenemisele.[8]
Mõnes ühiskonnas, peamiselt lääneriikides, on entomofaagia haruldane või tabu.[9][10] Tänapäeval on putukate söömine Põhja-Ameerikas ja Euroopas vähelevinud, kuid mujal on putukad endiselt populaarsed toiduained ning mõned ettevõtted üritavad putukaid lääneriikide toitudesse lisada.[11][12][13] Samas valmistati näiteks kuni 20. sajandi keskpaigani Saksamaal ja Prantsusmaal maipõrnikasuppi ja tarbiti seda mardikalist ka magustoiduna.[14][15]
Üle maailma söödavad putukad on ritsikad, tsikaadid, rohutirtsud, sipelgad, erinevad mardikalised (nt jahuussid, tumemardika vastsed),[16] ja mitmesugused röövikuliigid (nagu bambusussid, mopaani ussid ja siidiussid).