Füsiokraadid
From Wikipedia, the free encyclopedia
Füsiokraadid, kes ise nimetasid endid ökonomistideks (économistes), olid rühm valgustusajastu Prantsuse mõtlejaid, kes moodustasid majandusteadusliku koolkonna Prantsusmaal 16. sajandi teisel poolel ning suunasid mitmete riikide majandusmõtte arengut 17. ja 18. sajandil. Füsiokraatide õpetus lähtus töö väärtusteooriast ning lõi aluse anarhistlike õpetuste arengule.
Füsiokraatide mõiste võttis kasutusele Pierre Samuel du Pont de Nemours (1739–1817), prantsuse-ameerika majandusteadlane, kirjanik ja riigiametnik 1768. aastal väljaandes Ephémérides du citoyen avaldatud artikliga "Observations sur l'esclavage des Negres". Füsiokraatia nimetus on tuletatud prantsuskeelsest sõnast physiocratie ja see omakorda kreekakeelsest sõnast phýsis (loodus) ja kratía (võim, valitsus), mis üheskoos loovad tähenduse „looduse võim“.
Füsiokraadid koondusid õuearst François Quesnay ümber, kelle raamat "Tableau Économique" (1759) pani aluse sellele mõttevoolule. Füsiokraatide siseringi kuulusid markii de Mirabeau, Mercier de la Rivière, DuPont de Nemours, Guillaime François Le Trosne, abee Baudeau ja veel mõni.
Füsiokraatide meelest oli rikkuse allikaks põllumajandustoodangu ülejääk, mis jääb järel peale tootmiskulude (põllutööliste tööjõu taastootmiskulude jms) katmist ning selle ringlus. Muid töönduslikke majandusharusid ja nendes töötavaid töölisi pidasid füsiokraadid küll kasulikeks, ent "viljatuteks", sest nad töötlesid vaid põllumajandussaadusi, muundades neid uuteks toodeteks. Nad rõhutasid, et nende töö ja sissetulekud on võimalikud vaid tänu põllumajandustoodangu ülejäägi olemasolule.
Füsiokraadid lähtusid agraarfilosoofiast ning olid tugevalt mõjutatud konfutsianistliku Hiina majanduskorraldusest, mida valitsesid mõisnikest teadlased ja ametnikud, sel ajal kui käsitöölisi ja kaupmehi peeti alamaks klassiks, kuna nad ise ei tootnud midagi, vaid üksnes töötlesid ja transportisid edasi ning kaubitsesid juba olemasolevate asjadega.[1] Füsiokraadid vastandusid seni domineerinud merkantilistidele, kes leidsid, et väärtust luuakse toote müügil, rikkuse tunnuseks on kaupade ja kulla kuhjumine ning püüdsid takistada põllumajandustoodete eksporti ja tööstustoodangu importi. Seda suunda esindas Riigi Esimene Minister Jean-Baptiste Colbert (1619–1683), kes mõjutas Prantsuse majanduspoliitikat Louis XIV (1638–1715) valitsusaja teisel poolel, mil sealne majandus tegi vähikäiku ja „õigussüsteem“ langes kaosesse.
Erinevalt merkantilistidest toetasid füsiokraadid põllumajanduslikule ekspordile ja tööstustoodangu impordile seatud takistuste ja kitsenduste kaotamist. Võrreldes Prantsusmaa vähearenenud põllumajandust tolleaegse Inglismaa progressiivsusega, leidsid füsiokraadid, et kaubavahetuse piirangute kaotamine tooks endaga kaasa ühelt poolt põllumajandustoodete hindade tõusu ja teiselt poolt suurendaks põllumajanduslikku põhivarasse investeerimise atraktiivsust. Viimane oli aga nende arvates produktiivsuse ja kasumi – riikliku rikkuse – allikaks.
Füsiokraadid nõudsid reforme, mille elementideks olid:
- vabakaubandus kõikide välisriikidega;
- liigsete tollimaksude ja tariifide kaotamine;
- riiklike monopolide ja kaubanduslike eesõiguste kaotamine;
- põllumajanduses tasuta tehtava sunnitöö kaotamine;
- piirdumine vaid kahe maksukohustusega: käsitöölised ja kaupmehed maksavad 1/3 oma puhastulult ja maaomanikud1/3 renditulust;
- eraomandi puutumatuks kuulutamine;
- monopoolsete õigustega käsitööliste tsunftide ja kaupmeeste gildide likvideerimine;
Füsiokraadid ülistasid talupoeglikku elulaadi ja halvustasid linnade kunstlikkust.
Füsiokraadid ei suutnud oluliselt mõjutada Prantsuse majanduspoliitikat, kuid nende õpetused avaldasid suur mõju teiste riikide majandusteadlastele, s.h ka Adam Smithile, kes viibis Pariisis aastatel 1764–1766.[2]