Kiniin
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kiniin (ka hiniin) on ravim, mida kasutatakse kergemate malaaria juhtude ja klorokviinile resistentsete Plasmodium falciparum'i tüvede korral, kui artesunaat ei ole kättesaadav. Üldiselt eelistatakse malaaria raviks aga ohutumaid aineid nagu klorokviini.[1][2]
Kiniini võib manustada suukaudselt või veenisiseselt. Teatud maailma paigus esineb kiniinile resistentsed malaariavorme.[1]
Kiniini kasutatakse ka piroplasmoosi raviks.[1]
Toonikule lisatakse samuti kiniini, mis annab sellele mõru maitse.[3]
Sagedasemad kõrvaltoimed on peavalu, tinnitus, nägemisprobleemid ja higistamine. Tugevamate kõrvaltoimete hulka kuuluvad kuulmise kaotus, trombotsütopeenia ehk vähenenud vereliistakute hulk ning südame rütmihäired. Kuigi veel ei teata, kas raseduse ajal kiniini tarvitamine on lootele kahjulik, soovitatakse seda siiski ka sel juhul malaaria ravimisel kasutada. Kiniini toimemehhanism ei ole seni täpselt teada.[1] Kuigi seda on kasutatud ka rahutute jalgade sündroomi ja jalakrampide raviks, siis kõrvaltoimete tõttu seda selleks otstarbeks ei soovitata.[4]
Kiniin isoleeriti esmakordselt 1820. aastal kiinapuu koorest, kuigi kooreekstrakti on malaariaraviks kasutatud vähemalt 1632. aastast.[1][5][6][7]