Krimmi eestlased
From Wikipedia, the free encyclopedia
Krimmi eestlased oli 19. sajandist ümberasumisliikumisliikumise ajal Eestist Venemaa keisririigi Tauria kubermangu Krimmi poolsaarele ümberasunud ja seal järgnevalt elanud eestlaste rahvusgrupp.
- Pikemalt artiklites eestlased Venemaal, Juhan Leinberg ja Eestlaste väljaränne Kaukaasiasse
See artikkel räägib eestlaste kogukonnast Krimmis, ajalehe kohta vaata artiklit Krimmi eestlased (ajaleht). |
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2009) |
August Nigoli järgi oli 1918. aastal Krimmis "6 Eesti asundust ja peale selle elab eestlasi mitme perekonna kaupa igas linnas ja mitmes Tatari külas. Ka Eupatoorias ja Sewastoopolis on rohkesti eestlasi ja wäike Eesti selts asutatud."[1]
Esimesed organiseeritult Venemaale asunud eestlased, kes Krimmi Tauria kubermangu ümberasumiseks teele läksid, olid viis-kuus perekonda Kolga rannast, Kiiu-Loo-Kuusalu vallastlast Kuusalu kihelkonnast. Nende juhiks oli jõukas peremees “Lõpeveski“ Aabram Nort. Nad sõitsid laevaga Tallinnast Peterburi ja sealt rongiga Moskvasse, kus ostsid hobused ja vankrid ning nii jõuti Harkovi kaudu umbes 6 nädala pärast, Krimmi. Nad asusid Simferopoli linnast 5 versta loode poole, kus asusid Krimmi poolsaarel Salgiri jõe ääres asetsevasse Aktatši-Kijati külla. Aabram Nort ostis sinna talukoha jõe kaldale, teised perekonnad aga võtsid kohaliku mõisa maid rendile, asulat kutsuti hiljem Aabrami külaks. Kubermangust lahkumiseks vajaliku passi saamiseks pidid 1861. aasta algul väljarändajate esindajad, Harjumaalt — Aabram Nort Kiiust, Hindrek Selbach Rannamõisa-Muraste mõisavallast (Rannamõisa järgi) ja Kustav Malts Orgmetsa mõisavallast. Järvamaalt koos tõlgiga käima Peterburis, Venemaa keisri palvel[2].
Teine grupp väljarändajatega, kes pärinesid Tiskre, Kakumäe ja Fischmeistri küladest, Rae vallast, Almrest ja Vigalast, Kiiust ja isegi Tallinna linnast suundus Krimmi juunis 1861. aastal laevaga läbi Peterburi, mööda Nikolai raudteed Tveri, laeval mööda Volgat Tsaritsõnisse, siis 80 versta jala maad mööda Doni jõele, mööda Doni jõge sõideti aurulaeval Taganrogini, sealt laevaga Krimmi poolsaarele Kertši linna ning seejärel aurulaeval Kertšist Feodossijasse, Krimmi lõunarannikul. Kohalik Simferoopoli kroonumaade valitsus andis neile asumiseks Krimmi läänerannikul asetseva mahajäetud tatari küla — Samruki, Simferopoli maakonnas.
Asunike teise põlve järglased, kellega liitusid ka hilisemal ajal kodumaalt sisserännanud eestlased, asutasid uusi rendikülasid, näiteks Kabantšuki, Kontši-Šavva ehk Bos-Kosi ja Kitai külad. Kabantšuki külas, mis asetses Jevpatorija linnast Perekopi poole viiva tee ääres, oli 12 perekonda eestlasi-rentnikke kuni 1904. aastani, millal rendilepingu tähtaeg lõppes ning Kurulu-Kiptšaki ümbruses, umbes 20 versta Jevpatorija linnast kirdes, Bulatši rendiküla, mis asus Kurulu-Kiptšakist 5 versta ja Sakõ linnast 15 versta kaugusel.
1879. aastal ostis seltskond eesti asunikke Hersoni Põllupangalt, Utš-Kuju-Tarhani mõisa 2470 tiinu maaga 42 000 rubla eest[3]. Utš-Kuju-Tarhani külas asunikke oli 1915. aastal 25 perekonda ja asunikud ehitasid 1902. aastal uue koolimaja-palvela.