Leviathan (Hobbes)
From Wikipedia, the free encyclopedia
"Leviathan, or The Matter, Forme, & Power of a Common-wealth Ecclesiasticall and Civill" ('Leviatan ehk kristliku ja tsiviilse riigi mateeria, vorm ja vägi') on Thomas Hobbesi filosoofiline teos, mis ilmus 1651.
See oluline poliitikafilosoofia alane teos, mille pealkirjaks on Piiblis kuj|utatud koletise Leviatani nimi, käsitleb riigi ja suveräänsuse kujunemist, nagu seda näitab frontispissil kujutatud sageli kommenteeritav allegooria, mis kujutab indiviididest koosnevat Riiki-Leviatanit.
Hobbes, kes oli skolastika suhtes väga kriitiline, oli radikaalselt materialistlik ja ratsionalistlik. "Leviathan" paneb rõhku terminite täpsusele ja arutluste rangusele, et rajada geomeetriast inspireeritud deduktsiooni abil moraaliseaduste ja riigikorralduse teaduslik teooria. Inglismaa veristest kodusõdadest puudutatuna lähtus filosoof kolmest postulaadist: inimese loomuseisund on vägivaldne; indiviidid on võrdsed; vägivaldset surma kartes annavad inimesed vabatahtlikult oma loomuõiguse ära absoluutsele suveräänile, kes tagab avaliku rahu tänu oma repressiooniväele. Ta toetab oma teooria kirgede teooriale, mis seab esiplaanile võimuiha, mis on alalises muutumises ainsana püsiv.
Ilmumisest saadik on teos tekitanud ägedaid vaidlusi, eriti sellepärast, et Hobbes peab religiooni, nagu teisigi ebauskusid, põhinevaks hirmul tundmatu ees. Ta teeb suveräänist usu hoidja ja Piibli õpetuste volitatud tõlgendaja, kusjuures need on taandatud Jumala ja inimese vahelisele lepingule. Hobbes eitab inglite ja puhastustule olemasolu, kuid möönab põrgu olemasolu, et hirm tulevaste karistuste ees motiveeriks kuulekust.
Hugo Grotiusest inspireeritud teos kuulub ühiskondliku lepingu teooria klassikasse. Sellele oponeerib Jean-Jacques Rousseau nägemus.
Mõned uuemad kommentaatorid näevad Leo Straussi eeskujul liberalismi eelkäijana, sest ta pani rõhku inimeste loomuõigustele ja riigi rollile kodanike ihukaitsjana, teised, näiteks Lucien Jaume, rõhutavad ohte, mida toob kaasa süsteem, mis kõrvaldab igasuguse teisitimõtlemise võimaluse, taandades indiviidi südametunnistuse ühiskonna survega peale sunnitud sisule.
Hobbesi peetakse realismi eelkäijaks rahvusvahelistes suhetes.