Lääne-Euroopa Liit
From Wikipedia, the free encyclopedia
Lääne-Euroopa Liit (inglise Western European Union, WEU; prantsuse Union de l'Europe occidentale, UEO) oli 1955–2011 tegutsenud sõjalis-poliitiline konsultatiivne rahvusvaheline organisatsioon, mille ülesandeks oli viia ellu Brüsseli pakti riigikaitselisi seisukohti külma sõja ajal.[1]
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2024) |
Asutamise peamine mõte oli võimaldada Teises maailmasõjas lüüa saanud Saksamaa ühel osal Saksa Liitvabariigil ja Itaalial kiiremini integreeruda Euroopa julgeolekuküsimuste arutamisse.[2] WEU asutati tähtajaliselt 50 aastaks. Kuna täisliikmeteks said olla vaid NATO liikmed, mõeldi välja WEU liikmeskonna komplekteerimise mitmeastmeline süsteem. Asutajaliikmed olid Belgia, Holland, Itaalia, Luksemburg, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia. 1990. aastal ühinesid Hispaania ja Portugal ning 1995 Kreeka. Hilisemad NATO liikmed Island, Norra, Poola, Tšehhi, Türgi ja Ungari said hääleõigusliku assotsieerunud liikme staatuse. Euroopa Liidu Maastrichti otsusega (1991) Euroopa Liidu ja WEU koostöö kohta kutsus WEU oma Rooma otsusega (1992) ülejäänud Euroopa Liidu liikmesmaad Austria, Iirimaa, Rootsi, Soome ja Taani vaatlejateks.