Magnetiline vastuvõtlikkus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Magnetiline vastuvõtlikkus (inglise k magnetic susceptibility) on füüsikaline parameeter, mis iseloomustab materjalide magnetilisi omadusi sõltuvalt nende võimest tekitada magnetiseeritust välise magnetvälja olemasolul. Seega iseloomustab see materjalide, sh ka mineraalide ja kivimite magnetilisi omadusi. Üldiselt sõltub kivimite magnetiline vastuvõtlikkus selle mineraloogilisest koostisest ja iga mineraali osakaalust.[1] Magnetilist vastuvõtlikkust kasutatakse eelkõige geoloogias settekihtide korreleerumisel ning viimasel ajal[millal?] ka keskkonnareostuse uuringutel.