Nõukogude Liidu kangelane
From Wikipedia, the free encyclopedia
Nõukogude Liidu kangelane oli NSV Liidu kõrgeim aunimetus, mis kinnitati NLKP Keskkomitee otsusega 16. aprillil 1934. Aunimetuse statuut kinnitati 29. juulil 1936.[1].
Statuudi järgi anti see aunimetus riikliku tähtsusega kangelasteo eest NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega.
Esimest korda nimetuse pälvinud isikut autasustati kuni 1. augustini 1939 Lenini ordeni ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga, hiljem Lenini ordeni, Kuldtähe medali ja Nõukogude Liidu kangelase tunnistuse ehk "väikese aukirjaga". Postuumselt kangelaseks nimetatu omastele väljastati ainult tunnistus, medaleid ei antud.
Teise riikliku tähtsusega kangelasteo sooritamise eest anti teine Kuldtähe medal ja autasustati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi erilise aukirjaga ehk "suure aukirjaga" ning kangelase kodukohta püstitati pronksbüst.
Kolmanda riikliku tähtsusega kangelasteo sooritamise eest anti kolmas Kuldtähe medal ja autasustati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi erilise aukirjaga ehk "suure aukirjaga" ning Moskvasse püstitati kangelase pronksbüst.[1].
Esimestena said Nõukogude Liidu kangelaseks lendurid, kes päästsid 1934. aastal Põhja-Jäämeres hukkunud jäälõhkuja Tšeljuskin meeskonna. Suures Isamaasõjas sai Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse 11 695 isikut, sealhulgas 14-aastane partisan Leonid Golikov ja 18-aastane Zoja Kosmodemjanskaja.